Frank Jonsi tugevuseks Tema maalides on juhuslikkuse usaldamine, mida autor oma isikupära kaudu suunab. Tema klaasjad voolava pigmendi pinnad omavad tohutut värvipotensiaali: see visuaalne plahvatus on korraga füüsiline ja ka emotsionaalne elamu

• Frank Jons CV
• Frank Jons – Mässaja Värvis

Tutvu näitusega videopildis

Jüri Kase joonistused ja maalid juhatavad meid puhaste kujundite maailma. Tegu on igikestva küsimusega ideaalse vormi otsingutest. Kase looming on selgepiiriline konstruktsioon autori isiklikust vaimsest vabadusest

• Jüri Kask – CV
• Jüri Kask – Selgituse asemel

Tutvu näitusega videopildis

Esimene aisting Bertemese autoportreed vaadates on mõtteselgus. Autor ei ole üritanud oma
taiest kuidagi kaitsta või põhjendada. Selles mõttes on see kogu komplekti üks ausamaid, aga
ühtlasi ka haavatavamaid töid. Ausus avaldub alla prima maalilaadis, mis on täpseim viis
seisundi kaardistamiseks.

Seisundi on autor meile edastanud nimetusega Selbstportrait mit kater ehk siis autoportree
pohmakaga. Ometi saab seda tõlkida ka autoportreeks kassiga (mis tähendab eestikeelses
slängis sama seisundit). Selle kaudu hoiab Bertemes sidet oma loomingut läbiva
loomamotiiviga. Motiivi ja maalilaadi vahele julgeksin kõnealuse töö puhul võrdumärgi
panna (vähemalt teose algstaadiumis). Ometi ei usaldaks ma maali mõtestamisel üksnes selle
nimetust: sõnad võivad olla ka eksitavad, näiteks juhul, kui see on autoripoolne lavastus
lisatõlgenduse tekitamisel. Nii et vaadakem lähemalt teose tekkeprotsessi.

Maali lähtepunkt on lai ja agressiivne pintslitöö. On oluline mõista, et teost alustades ja
tühja lõuendiga silmitsi seistes valis autor väga suure pintsli, millega punane värv on üsna
valimatult peale kantud. See dikteerib edasise tööprotsessi. Alustada tühjusest, puhtalt
lõuendilt, on sageli raske. Bertemes on selle lahendanud noorusliku jultumusega, rünnates
tühjust totaalse punase värviga, et kehtestada oma kohalolu. Tajun seda protsessi kui
pingemaandust, mille alguses autor oli nö ennast täis ja lõuend kunstnikust puutumata. Valmis
teos on siis vastupidine: lõuend kannab oma looja palet, mille autor on suutnud iseendast ära
anda.

On võimatu tuvastada, kui kaua kestis heitlus tühja lõuendi ja Bertemese vahel. Kuid oletusi
saame siiski teha. Ja kui iganes pikk see protsess ka oli, läbis see kindlasti tunneteskaala
kõhklusest veendumuseni. Küll ei teeks ma seda nii lihtsaks, et kusagilt peab ju alustama.
Igatahes andis punase värvi vormitu massiiv autorile põhjuse selle keskel korda looma hakata,
mis on otseselt seotud kujundi otsingutega. Seda on ta teinud sinakate toonidega, milles
hakkab juba selginema liikumine suurtelt üldistustelt detaili suunas.

Selbstportrait mit kater on oma olemuselt lineaarne teos, milles värvide tekstuurid ja
kihistused viitavad Bertemese traditsioonilisele maalikoolile. Järgemööda keerukamate
värvikombinatsioonide tekitamine liigub sihikindlalt ühe ja täpselt valitud fookuspunkti
suunas. Äratuntava kolba kuju on pilt saanud arvatavasti tööprotsessi keskel. Kolpa kui
inimnäolisust peaksin samuti eksitavaks, sest Bertemesi otsekohesuse puhul tähistaks nägu
siis justkui valmis tööd. Sellega kunstnik siiski ei piirdu. Pinge ei ole ikkagi veel piisavalt
maandatud ja nüüd võetakse kompositsiooni tihendamiseks appi õlipastellid. Selle kihistuse
juures on märgatav nihe portreekujutise tsentrist eemale, mis näitab, et Bertemes käsitleb
autoportreena ikkagi maalimist kui sellist, mitte ainult natuurilähedust või äratuntavust.

Kogu seda teost läbiv stilistiline ühtsus seisneb ärevas pintslitöös, mis võtab järjest
peenenevaid vorme. Jääb tunne, nagu oleks autor suutnud oma sisemise põlemise
sublimeerida, sellest siiski täielikult vabanemata.

Praegune kirjeldus põhineb autorit valitsenud pinge erinevatele staadiumitel, nagu
allakirjutanu seda kõnealusest tööst on välja lugenud. Kuid mainida tuleb kindlasti ka
pause. Maalil on kohti, milles autor on pidanud vajalikuks lineaarsust murda ja tihenevat

värvimöllu taltsutada. Päris alguses peale kantud punast värvi on kujundi loetavuse huvides
üle viimistletud valgega. See tekitab huvitava suhte puhtaks jäetud lõuendiosadega. Sel
viisil astuvad dialoogi kaks pauside ala, millest üks esindab algstaadiumis tühjust ja teine on
autoripoolne valik, küllastunud pintslitöö iseloomust ja faktuuri mikroelust.

Viimane staadium, tähistamaks töö valmimist, on lisatud sõnaühend lach doch mal. Kuna tegu
on autoportreega, peaks seda tõlgendama kui elutervet üleskutset naerda iseenese üle. Selles
seisnebki Bertemesi maali ausus ja haavatavus.

Marc Bertemes’i maalikeelt iseloomustab jõuline kohalolu autori väljendusvahendites. Graafiliselt tihedad karakterid, olustikud ja seisundid vahelduvad maaliliste pausidega. Tema teoste sisemine pinge suhtes Pärna teostega moodustab omanäolise kunstilise ansambli.

• Marc Bertemes CV
• Marc’i selgitused tema tööde juurde (DE / EST)

Tutvu näitusega videopildis

Priit Pärna ekspositsioon 1galeriis toob kokku huvitava valiku Tema eelmise kümnendi söejoonistustest, mis avavad tunnustatud polüstilisti plastikatundlikkust. Joonistuste valik Pärna mastaapsest loomingust annab vaatajale võimaluse mõista autori visuaalkeelt kujutava kunsti siseparameetrite kaudu.

• Priit Pärn CV
• Selgituse asemel – Force Major

Vaata, kuidas sündis 1Galeriis Priit Pärna töö “Seisab, ei Murdu”

Tutvu näitusega videopildis